oh see treimine

Kai muudkui räägib oma treimise lugusid ja muidugi oleme näinud juba ka päris mitmeid ilusaid tulemusi. No ja kuna ma nii uudishimulik olen, siis jõudsin ka lõpuks sinna maale, et proovisin selle ära. Ütleme nii, et kui Kai seda mulle näitas ja seletas oli asi ikka kõvasti lihtsam, kui ise proovides.

Ja noh, nagu ikka  - kuigi teooriat on räägitud, siis kui reaalselt tegema hakkad on see kõik peast läind.

Aga hakkame siis algusest peale - pean ennast ikkagi võrdlemisi tugevaks, aga ainuüksi savi plaadile kinni löömisega oli juba tegemist - Kai ikka stabiilselt utsitas kõrvalt - löö tugevamini :)

Olgu see tehtud, siis oli vaja savi täiskiirusel keerleval plaadil keskmesse ajada. Sellega sai ikka nalja - ei oska kohe alguses seda käte fikseerimist ja ikka tahaks sõrmedega seda teha, mitte peopesa randme poolse küljega. Nagu ka siin pildil näha on.

Õpetaja sõnad kõrvus üritasin siis paremini teha - märksõnad - fikseeritud käed, aga kuidas? Eks ma siis harjutasin väheke. 

Kuna see keskmesse ajamine väga hästi välja ei tulnud, aga midagi ikka teha tahtsin, siis läksime edasi. Kõige rohkem ehmatas mind selle keskmesse ajamise puhul ära see tunne kätes, kui sa paned käed liikuva ketta peale ning käe ja ketta vahele jääb savi. Valus otseselt polnud, aga kuna savi on tegelikult ju teraline, siis kuidagi ebamugav tunne oli ja alguses ka natuke ära ehmatav.

Nüüd oli vaja hakata tekitatud ollusele ka mingit kuju andma. Ehk siis pöial keskelt sisse ja tehtud. Lihtne eks? No mitte päris. Ei taha see pöial ikka nii stabiilselt seal sees püsida, et ta kohe esimese korraga ilusti augu teeks. Aga tõele au andes – sellest augu tegemisest alates läks lihtsamaks küll

Päris tore oli vaadata kuidas asi edasi liikus ja samas ka näha seda, kuidas see keskmes olemine on ikka oluline, aga selle juurde tulen veel tagasi.

Nii kui umbkaudu on auk piisavalt sügav, siis tuleb hakata seinu õhemaks tegema ja neid tõstma. Taaskord teooria lihtne – 2 sõrme ühel pool seina ja 2 sõrme teisel pool ja lihtsalt kerge survega tõstad käed üles.

Kui olin paar korda seda teinud, siis sain aru, et põhi jäi liiga paks – ehk siis tagasi eelmise sammu juurde ja asja parandama. Ja peale seda uuesti seinte tõstmise juurde. Nii ma siis toimetasin selle kallal kuni tundus et on täitsa ok.

Tasandasin ülemise serva ära, silusin ja põhimõtteliselt oli valmis, aga mitte päris.

Järgmiseks oli vaja kauss ka väljast korda teha – ehk siis  eemaldada alt servast üleliigne savi ja siluda välispind.

Nüüd see keskme teema – kuna savi ei olnud mul päris keskmes, siis ka kausi seinad jäid kahjuks kantuke ebaühtlase paksusega. Sellel pildil on ülemine serv veel viimistelmata, aga ilmestab ilusti seda mida mõtlesin erineva paksuse all. Aga ma eriti ei põe selle pärast – esimese korra kohta tuli välja küll. 

Lõpptulemus siis ka - minu oma parempoolsem, vasakul Kai oma. Täitsa nagu päris :)

Täna peaks veel kausi ära puhastama ja siis eelpõletusse.

Ah ja ühest asjast ma üldse ei rääkinud – vesi on treimise juures väga oluline – peale igat liigutust käed vette ja natuke ka savi peale, et oleks libedam ja mugavam treida.

Aga kokkuvõttes – väga äge kogemus ja kui vähegi võimalik ja huvi on, siis soovitan ära proovida. Algus kindlasti tekitab natuke frustratsiooni, aga samas ka rõõmu kui miski välja tuleb – ja tegelikult see rõõm kaalub ikka kõvasti tusatsemise üle J