Umbes aasta tagasi sain ma ülesande teha potikedral kolm ühesugust asja. Minu jaoks oli see natuke keeruline, kuna ma ei tahtnud teha ei tasse, ega kausse. Seega pärast pikka kaalumist otsustasin esitada endale väljakutse ja teha kolm teekannu. Ausalt öeldes see oli üpris loll mõte, sest teekann on üks kõige keerulisemaid vorme, mida potikedral üldse teha annab. Algaja treija jaoks päris raske.
Vaadates tagasi möödunud aasta peale, siis ma olen väga palju aega ja energiat kulutanud just teekannude tegemisele.
Kuskil oktoobris hakkasin neid reaalselt tegema. Kohe alustades teadsin, et ma tahan treida võimalikult palju kannu osasid (kannu keha, kaas ja tila). Sang oli natuke lahtine teema, aga üpris ruttu leidsin, et mulle meeldib üle kannu minev sang kõige rohkem ja sellest tingituna muutus kogu kann.
Kannu puhul ongi see kõige raskem, et kõik osad peava kokku sobima ja kui muudad üht osa, siis see mõjutab ka teisi.
Praegu on neid esimesi kanne juba naljakas vaadata, kuna aasta jooksul õppisin asju juurde ja nüüd näen oma algseid töid juba teises valguses. Aga muud moodi ei saagi õppida.
Jaanuaris alustasin nende kannude edasi arendamist. Ma lahendasin mõned detailid teistmoodi, aga üldiselt jäi kannude algmõte samaks. Lihtsalt minu meelest vajasid need natuke mudimist.
Mulle meeldis, et see punane glasuur on selline mänglev ja olgugi, et ma algselt kujutasin ette natuke teistsugust tulemust. Jäin ma esimese kahe kannu glasuuridega nii rahule, et ülejäänud 6 glasuurisin samamoodi lootuses, et ka need jäävad sellised põnevad. Mina jäin tulemusega rahule.
Juurde tegin ka mõned teetopsid.
Ma tegin kokku 12 teekannu. Esimesed neli glasuurisin sinise ja rohelisega. Järgmised neli tulid välja veidi ümaramad (keskmine kõrgus umbes 20 cm). Viimased neli tulid suuremad (keskmine kõrgus umbes 26 cm) ja nagu eelmised neli samuti väljast punase ja seest musta glasuuriga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar